Orgaanilise tina ja pulbrilise kaltsiumtsingi stabilisaatorite sünergistlik toime polüvinüülkloriidis (PVC)

Orgaanilise tina ja pulbrilise kaltsiumtsingi stabilisaatorite sünergistlik toime polüvinüülkloriidis (PVC):

Orgaanilised tina stabilisaatorid (tioolmetüültina) on PVC-s tavaliselt kasutatavad termostabilisaatorid. Need reageerivad PVC-s oleva happelise vesinikkloriidiga (HCl), moodustades kahjutuid anorgaanilisi sooli (näiteks tinakloriidi), takistades seeläbi HCl kogunemist ning vähendades PVC-materjalide lagunemist ja kollasust.

Pulbriline kaltsium-tsink stabilisaator on kaltsiumi- ja tsingisoolade segu, mida tavaliselt lisatakse PVC-le peene pulbrina. Nii kaltsiumi- kui ka tsingiioonidel on võime PVC-d stabiliseerida. Kaltsiumiioonid suudavad neutraliseerida PVC-s tekkivaid happelisi aineid ja moodustada stabiilseid kaltsiumsoolaühendeid. Tsingiioonid reageerivad PVC-s vesinikperoksiidiga (HCl), moodustades kahjutuid anorgaanilisi ühendeid ja takistades HCl kogunemist.

Kui PVC-s esinevad koos orgaanilised tina- ja pulbrilised kaltsiumtsink-stabilisaatorid, saavad nad üksteist toetada ja parandada HCl töötlemise võimet. Orgaaniline tina pakub täiendavat neutraliseerivat võimet lagundada rohkem toodetud HCl-i, samas kui pulbrilised kaltsiumtsink-stabilisaatorid võivad pakkuda rohkem kaltsiumi- ja tsingiioone, takistades veelgi HCl kogunemist. Selle sünergilise efekti kaudu saavad orgaanilised tina- ja pulbrilised kaltsiumtsink-stabilisaatorid parandada PVC-materjalide termilist stabiilsust, parandada nende kasutusiga ja jõudlust.

Tuleb märkida, et parima sünergilise efekti saavutamiseks tuleb orgaanilise tina ja kaltsiumtsingi stabilisaatorite kogust ja osakaalu mõistlikult kohandada vastavalt PVC-toodete erinõuetele ja kasutuskeskkonnale. Samal ajal on vaja pöörata tähelepanu ohutus- ja keskkonnaküsimustele, et vältida kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale.